Alates oma võidukast ja sensatsioonilisest professionaalse motokrossi debüüdist 2010 aastal Hangtownis 17 aasta vanusena on Eli Tomac harva olnud eemal spordi tipust.
Tomaci keskendumisvõime, sportlikkus, suutlikkus ja kiirus tõstavad Monster Energy Kawasaki sõitja, kes on juba 1 kordne AMA 250SX superkrossi meister ja kahekordne AMA motokrossi number 1, samale pulgale sõitjatega nagu Ricky Carmichael, James Stewart, Ryan Villopoto ja Ryan Dungey.
Nimega, mis kajab valjult rahvusvahelises motokrossi ja superkrossi ringkonnas, on Tomac esindanud Ameerika Ühendriike nii Rahvuste motokrossil kui ka osalenud Euroopa supekrossi üritustel ja oma 2017 aasta esimesel viiel kuul asus ta superkrossi meistrivõistlustel duelli Ryan Dungey’ga, mis kestis Las Vegases toimunud eelviimase etapi viimaste ringideni. Vaatama üheksale võidusõidu võidule, mis ta Monster Energy Kawasaki jaoks võttis, kaotas Tomac lõppkokkuvõttes Dungy’le ainult 5 punktiga. Selle vormiga kehtestab ta end 2018 hooajal automaatselt hiljuti pensionile läinud Dungey troonipärijana.
Peale paari minutilist vestlust Eliga Kawasaki meeskonna veokis, mis oli pargitud Las Vegase 2017 Monster Energy Cup’il Sam Boyd staadioni murul enne selle hooaja suurt pressikonverentsi, Tomac juba naerab, kuigi ainult viis kuud tagasi langes ta tiitlivõistluses Dungey’le. Tõsise käitumise taga on peidus kerge huumorimeel ja pisut häbelik iseloom: tüüpiline sellel tasemel sportlasele, kes on väga nõutud ja kes on rohkem kui aeg-ajalt tähelepanu keskpunktis.
Minnes tagasi sinu esimese AMA Pro National’ini 2010 aastal ja tähelepanuväärse professionaalse debüüdini, kas sa oleksid kujutanud ette, et su karjäär selliseks kujuneb?
Peale Hangtowni ja kui me võitsime… Ma proovin seda nüüd meenutada: tegelikult on päris segane sellest mõelda, kuna lapsena ei uskunud ma, et ma saan olema selles positsioonis, kus ma praegu olen: number üks 450ste klassis (toim. Tomac võitis 2017 AMA 450cc välisarja). Sa loodad seda salaja, aga see on nii kaugel väljaspool ulatust. Sellesse positsiooni jõudmine paistab segane [olla number #1]. Ma tunnen olevat õnnega koos, aga sellesse on samuti pandud palju tööd ja aega. Ma ei tea, mida muud öelda, aga ma olen tänulik. Me oleme olnud siin. Ma olen nüüd peaaegu 25 aastat vana, aga ma tunnen, et mul on seni olnud päris vinge karjäär ja ma olen külastanud mõnda päris lahedat kohta. On äge mõelda, et ma olen reisinud oma mootorrattaga üle kogu maailma. Ma loodan, et minus on peidus veel palju aastaid tsikli seljas.
Sul on ilmselt olnud raskeid hetki; aegu, kui sa ei armastanud seda enam. Kui sellel spordialal on negatiivne külg, siis kõik juhtub noorelt ja kiiresti…
Jah, sa pead tegema lapsena ohverdusi. Sa ei lähe kolledžisse ja sa ei käi pidudel. Sa ei tee tavalisi asju, mida ühiskond peab normaalsuseks. Sa pead hakkama varakult tegema ohverdusi… aga see mängib kindlasti hiljem suurt rolli, kui sa suudad olla üks nendest tüüpidest. Sa saad reisida üle kogu maailma ja see on suurepärane kogemus selle teekonna jooksul. Ma ei vahetaks seda millegi vastu. Võidusõidu graafik on väga nõudlik ja see areneb punktini, mis paneb meeskonnad ja sõitjad piirile. Me oleme leidnud selle piiri. Me osaleme aastas kolmekümnel üritusel. Raske osa sellest on samuti ootused, aga see on samuti osa olemast parimate seas ja sa pead proovima võita igal nädalavahetusel. See osa on mentaalselt kõige raskem ja kõik sõltub sellest, kuidas sa tuled toime eelmise ja järgmise nädalaga.
Kas sa oled enda vastu karm? 2017 superkrossi hooaeg oli stressirohke. Mis tunne on teada, et sa vajad neid punkte ja pead andma endast kõik …
Oh jah. Ma mäletan halbu võidusõite ja see tuli minuga järgmisesse nädalasse kaasa. Sa pead olema tark ja sa ei saa asjadega liialdada ning sa ei tohi kogu nädala jooksul viha välja valada, sest sa ei taha enne järgmist võidusõitu läbi põleda. See on kindlasti midagi, mis ujub mu peas ja see motiveerib mind keskenduma sellele, millega ma tegelema pean. Ja kui on vaja, siis ma annan endast natuke rohkem.
Inimesed ilmselt soovivad teada, mida Eli Tomac teeb, kui tal on vaba päev või -õhtu: kas sa käid kinos või näiteks grillid? Millega tegeled?
Te leiate mind kas kuskilt maanteelt, matkamast, kalastamast või vibujahilt. Mulle meeldivad inimesena välitegevused.
See on peaaegu klišee, aga mis paneb võidusõitjaid otsima spordiala või tegevust, mis vastandub võidusõidu mürale ja adrenaliinile?! Vibujaht on vist üsna vaike ja rahulik, vastandudes superkrossile!
Täpselt! See on täielik vastand. Sa oled üksi väljas. Enamus ajast, kui ma olen vibuga jahil olen ma üksi.
Kas sul pole jahikaaslasi või -sõpru?
Mõnikord… aga sa oled loomulikult üksi vaiksem… ja seal pole nii palju lõhnu! Haha. Sa proovid olla puhas ja lõhnadest vaba. Me võiksime siin istuda ja rääkida jahist kogu päeva! See viib sind tagasi sinna, kust me tulime. See on midagi muud.
Kas sa ratsionaliseerid seda oma elustiiliga, kus võib olla sadu või tuhandeid, kes soovivad su aega või autogramme ja oled siis metsas üksi või võib-olla seltsiks koos karuga…
Hahaha! See on see, mis on asja juures lahe. See on nii vastandlik, nii et ma arvan, et see on tervislik ja motiveerib mind võidusõidu keskkonda tagasi tulema. Sa pead tegema vahepeal väikse pausi, et olla sütitatud tagasi tulema. Kui ma teen ühe või kahe nädalase pausi, siis ma hüplen, et saada tagasi oma tsiklile, aga kui sa sõidad neli järjestikust kuud, siis sa soovid seda vaba päeva. Sa mõtled, vii mind välja …
Peab olema osa sinust, mis naudib rambivalguses olemist, suure rahvahulga ees ülistamist…? Kas sa kujutad ette aega, kui seda enam pole?
Sõita 40 000 inimese ees on midagi muud. Kui sa kuuled võidusõidulahingu ajal rahvast, on see midagi muud. Olla poodiumil ja näha seal kõiki… see on midagi, mida ma hakkan igatsema, kui ma pensionile lähen. Samal ajal pole ma mees, kelle ego see toidab.
Kas sulle meeldib sport?
Jah, kindlasti!
Seega peab olema tore teada, et sa tegid hea show rahvale staadionil ja läbi ekraani?
[naeratab] See on mõnus…aga samal ajal ma mõtlen, et ma saan rohkem tagasi võidusõitmise osast. Ma tõesti naudin võistlust enda ja teiste võidusõitjate vahel. Kuid päeva lõppedes poleks me seal, kui inimesi tribüünidel poleks. Me oleme seal, sest show on seal. Ma olin seal pool aeda, kui ma olin viie või kuue aastane ning vaatasin Jeremy McGrathi ja Chad Reedi. Ma armastasin väiksena Chadi jälgimist. Mõnikord sa pead võtma sammu tagasi ja vaatama seda aeda ning meenutama, et sa olid ühel hetkel teisel poolel aeda. Sa tahad olla kõigile hea eeskuju ja seda, et lapsed vaataksid sinu poole ülesse, hoida spordi tervislikuna ning liikuda edasi.
