Mati Heinsar oli terve oma elu suur auto- ja motofanaatik, ta kogus ja restaureeris suure hulga vanu autosid, oli aktiivne motomatkaja ning osales ka harrastaja tasemel edukalt motoringrajavõistlustel. 1998. aastal lõi ta koos teiste motoentusiastidega tänavasõitjate klassis, kus ka ise osales. Aasta hiljem tuli ta juba antud klassis Eesti meistriks ning oli Kalevi Suursõidul teine. Peale aktiivsest spordist loobumist asus ta Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni etteotsa ja tegutses presidendina 2013. aastani. Peale EMFi presidendi teatepulga edasiandmist ei lahkunud Mati aga motospordi juurest, vaid jätkas endiselt Eesti motokrossi rahvuskoondise toetamist, mida ta oli eelnevalt teinud aastakümneid.
Eesti Mootorrattaspordi Föderatsioon avaldab Mati Heinsare omastele, sõpradele ja kolleegidele südamlikku kaastunnet.
Järgnevalt avaldame EMFi peasekretäride ja nõukogu liikmete mälestused seoses Matiga.
Helen Urbanik (EMFi peasekretär): “Kuressaare supermoto MM-etapil võis Matit kohata suure rekka roolis, millega ta oli abis rajamaterjali kohale vedamas ja ehitamas. Mulle ongi Mati meelde jäänud inimesena, kes oli alati valmis reaalselt käed külge lööma ja oskas nalja visata nii, et kõigil tuju heaks tegi. Kindlasti olid Matil kindlad põhimõtted, millest ta ei taganenud ja motoasja ajas ta südamega. Mul on väga kahju, et seda suurepärast inimest enam meie hulgas ei ole.”
Veiko Biene (EMFi peasekretär 2006 – 2013): “Mina tundsin Matit oma 30 aastat ja seda juba Merivälja aegadest, kui tal oli Jawa ja mingil hetkel linna üks ägedamaid Lada 08. Need 8 aastat, mis me koos motoföderatsioonis olime, olid väga toredad ajad, kuna sai palju asju sellel ajal valmis tehtud ja seda just ka tänu Mati toetusele ja eestkostele nii riigiisade kui ka toetajate juures.
Mati oli väga elurõõmus ja hea naljasoonega, tema anekdoodid naerutasid paljusid õhtuid, mis sai koos võistlusreisidel veedetud. Eesti motosport on kaotanud ühe suure entusiasti, fänni ja toetaja.
Sügav kaastunne perele, sõpradele ja töökaaslastele.”
Aivo Mälk (EMFi peasekretär 2002 – 2006): “Kevad 1998, Neste tankla Laagris. Kuus tsiklimeest kogunevad ja mähivad paberit ümber kaela ning keegi ostab sokid samuti kaela ümber panemiseks, et trotsida paarikraadist temperatuuri ja sõita osalema Pärnu ringraja kevadisele võistlusele. Trennid tehtud, sõideti samade tsiklitega Pärnu jahtklubisse sööma. Järgmisel päeval võeti mõõtu juba võistlussõidus. Keegi oli kiireim ja sai karika, aga ühiselt sõideti taas koju. Hiljem trehvasime juhuslikult linnas ja tegime tsiklitega Lohusalu tiiru. Nii sai alguse minu tutvus kellegi Matiga. See oli kena suvi, kus ühiselt sõideti vabal ajal võistlustele ja võistlustel. Eesti ringrajaelu sai uue hingamise kümnekonna harrastaja ja tänavasõidu masinaklassi kujul.
Suvi 2000, Kalevi Suursõit – traagiline õnnetus, mis viis meie seast legendaarse Joey Dunlopi. See sundis Matit oma eluväärtusi ümber hindama, taanduma aktiivsest võidusõidust, aga samas võtma suurema ühiskondliku rolli Eesti esindamisel Joey kodukohas ning Eesti motoringraja elu edendamisel ja toetamisel. Paar aastat hiljem juba Eesti Mootorrattaspordi Föderatsiooni presidendina julgustas ta mindki motosporti rohkem panustama. Mati oli suure hingega, toetav ja sõbralik, muhe seltskonnakaaslane ja alati rõõmsameelne. Mati ei peljanud ise härjal sarvist haarata ja asju ära teha. Jaanuari esimestel päevadel kohtusime jalutades Rohuneeme teel. Ikka rõõmusuine, Rahvuste motokrossi Team Estonia vest seljas ja Foxi müts peas. MEIE MATI! Minu siirad kaastundeavaldused kõikidele Mati omastele ja sõpradele.”
Mart Lajal (EMFi nõukogu liige 1999-2013): “Mina teadsin Matit juba enne EMFi nõukogu liikmeks asumist, aga lähemalt tutvusime ühiselt Eesti motoasja ajades. Hoolimata sellest, et tema elas ühel ja mina teisel pool Tallinna, suhtlesime aktiivselt telefoni teel pidevalt, lisaks käisime koos motomatkadel ning organiseerisime mitu aastat koos Team Estonia osalemist Rahvuste motokrossil. Mati oli suure südamega ja üdini hea inimene. Ta tegi hinge ja täie pühendumusega seda, mida armastas ning seda viimase hetkeni oma ülekohtuselt lühikeseks jäänud elus. Sügav kaastunne kõigile, kes Matit tundsid.”