Eesti esimene hard enduro sari HardEST sai pühapäeval Aidu veespordikeskuses toimunud võistlusega vägeva avapaugu.
“Täielik hullumeelsus,” vangutasid paljud pühapäeva hommikul Aidu endisel kaevandusmaastikul hard enduro sarja avaetapi rada nähes pead. Tavapärastest Eesti endurodest erinev rada kulges kiviklibustel järskudel mäeseljandikel küll üles-alla, küll sikk-sakke pidi kõrgetel mäekülgedel, mille kõrval täismõõdus ekskavaator paistis mänguasjana. Kümnekilomeetrisel ringil jõuti ka metsa vahele, läbiti kiirevoolulises koolmekohas jõgi, sõideti üle ujuvparve, palkidest ja muudest takistustest rääkimata.
Kuid pärast viietunnist võistlust olid kõigil osalejatel näod naerul ja ringe läbisid kiiremad hommikul ennustatud maksimaalsest neljast kahe võrra rohkemgi. Peakorraldajatele, Rene Jerbachile ja Aare Perele, kes kohapeal rohkem kui nädal aega rajaehitamisega vaeva nägid, viskasid kõik käe pihku ja kiitsid ägeda võistluse eest.
“Kõik need päevad, mil me ehitasime, sadas,” rääkis Jerbach. Finišimäe kõrval asuvas parklas oli peaaegu põlvekõrgune muda, osa rajast oli samuti vee all. Võistluspäevaks see kõik taandus ja vihmast oli Jerbachi sõnul ka kasu — mäed imasid piisavalt niiskust, et sõitjate all mitte betooniks muutuda ning pidamine oli seal seetõttu hea. Siiski, metsaalused olid mudased ja sinna tekkisid sügavad sooned, mida osalejad finišis ka “hea” sõnaga meenutasid.
Registreerunud oli 123 sõitjat, stardijoonele asus 66. Võistlus toimus kolmes klassis — kõige kogenumad läksid rajale esimestena Gold klassis, nende järel Silver ja viimaks Bronze koos korraldajaklassi Trialiga.
Stardiks pidid tsiklid olema pargitud esiratast pidi vette, start toimus eemalt jooksuga tsikli juurde, mis tuli ümber pöörata ja suund esimesse mäkke võtta. Kohe esimeses, Gold klassi stardilaines tekkis rajale ummik, kuna peakorraldaja ise ei saanud mäest üles. Kuid see lahenes peagi ja sõitjad hajusid rajale ära.
Teine suurem ummik tekkis esimesel ringil finišimäele maha märgitud šikaanidele, sest sõidujoon polnud võistlejatele veel selge ja järsul mäel ukerdamine nõudis parajat julgust. Rajakohtunike ja kaasvõistlejate abiga sai seegi lahti harutatud ning mida ring edasi, seda osavamaks sõitjad muutusid ning ka ringiajad paranesid märgatavalt.
Gold klassi võitja Tiit Tombi (KTM) esimese ja viimase, kõige kiirema ringiaja 36.55,9, vahe oli 20 minutit. Ta jättis mulje, et saavutus tuli lihtsalt: “Need, kes mind tunnevad, teavad, kuidas ma sõidan.” Teise koha võttis Tajo Andressoo (KTM, Sõmerpalu MK) ja kolmas oli Mikk Tigasing (KTM). Silver klassi võitja Jürgen Jegorov (Husqvarna) oli üldarvestuses koguni kuues, selle klassi teine oli Miko Põder (KTM) ja kolmas Indrek Parksepp (Beta).
Bronze klassi võitja Siim Raud (KTM) oli üldarvestuses 19. ja kogu võistluse teine sõitja, kes piirdus nelja ringiga. Selle klassi teiseks tuli Karl Kuldkepp (Husqvarna) ja kolmandaks Eestis elav hispaanlane Edward Rafter (Beta).
Trialisõitjad liikusid oma kergetel ratastel muljetavaldava osavusega. Selle klassi esimene ja kolmas olid noored võistlejad Maron Mangusson (Motospordiklubi GasGas) ja Karl Leis, nende vahele mahtus Kristjan Kuill (RedMoto, kõik kolm GasGas).
Ilmselt kõige enam makstud sõitja rajal oli Rauno Voldek (KTM), kes pidi 500 euro võitmiseks läbima kolm ringi ning arvukate toetajate abiga seda ka tegi ja lõpetas üldarvestuses 17. ja Silver klassis viiendana.
Klubide arvestuses oli parim Sõmerpalu Motoklubi esindus.
Hard enduro reeglid ütlevad küll, et selles distsipliinis ei pea rada olema kõigile jõukohane ja läbitav, kuid tegelikult said kõik pingutusega hakkama ning ka tõsisemaid vigastusi polnud, kui üks nihestatud õlg välja arvata.
Hard enduro sarjas toimub sel aastal veel kaks osavõistlust 31. juulil-1. augustil Reastveres ja 25. septembril Võrumaal. Aidu võistlusest peaks aga meie motokalendris saama traditsioon, mis juba järgmisel aastal toimub rahvusvahelisena ja kuulub Skandinaavia vastavasse sarja.